Miks mul seda vaja on?!

Füüsika sai läbi ja nagu naksti on järgmine tund keemia. Jälle valemid. Hapnik siia, süsihappegaas tänna, üks valem ja teine, arvuta kokku... Midagi ei saa aru. Misjaoks mul seda vaja on?!

Nagu oleks klassivend mu mõtteid lugenud, karjub ta seda küsimust üle kogu ruumi. Õpetaja vaatab talle otsa ja seletab ohates oma ainet edasi. Jälle üks valem sinna ja teine tänna... Klassivend mu seljataga on töötamise lõpetanud. Otsustan sama teha.

Olgugi, et koolikohustus on 9. klassi lõpuni või halvemal juhul 17. eluaastani, ei suuda paljud seda täita. Peaaegu igas tunnis on midagi, mis osa õpilaste jaoks tundub mõttetu või kasutu. «Miks mul on vaja teada, kus asub Poola?» küsib keegi kusagilt tagant korraga pärast pikka Euroopa kaardi õppimist geograafias, teine saab sellest hoogu juurde ja lisab kiiresti: «Hea, et ma tean, kus Eestigi on!»

«Hea tõesti,» vastab õpetaja ja annab tundi edasi.

Paljudel tekib küsimus, miks on üht või teist teadmist vaja. Matemaatika valemeid ei kasuta ükski arst ja õmbluskunsti pole vaja ka kuulsa ehitusfirma sekretäril. Kokad ei vaja teadmist, kus asub nende südame parem koda või vasak vatsake. Milleks me seda kõike siis 12 aastat pähe ajame?!

Kõige kergem ja leierdatum vastus oleks, et meie silmaringi laiendada. Õige ta ju on - meenub blondiininali, kus blond küsib, kas õige on kirjutada Iraan või Iraak. Sellise «tarkusega» just eriti hiilata ei saa.

Tuleb meelde ka üks raadioküsitlus Maapäeva 90. aastapäeval, kus küsiti inimestelt, kui palju teatakse Maapäevast. Üks naine suutis pärast pikka mõtlemist välja nuputada, et igal laupäeval käib ETV-s «Maahommik». Eriline tarkus, mida ka kogu Eesti rahvale välja öelda.

Kui meie ühiskond lähebki vaid seda teed, et õpitakse ainult seda, mida tarvis või mida arvatakse vaja minevat, ei jõua me kuhugi. Isegi kui tundub, et kindlasti ei lähe tulevases elukutses vaja teadmist, et Esimene maailmasõda ei toimunud mitte Pariisi ja Prantsusmaa vahel, siis eksitakse rängalt.

Silmaring on midagi, mis on iga inimese üks suuremaid trumpe. Tööintervjuud, sisseastumiskatsed, eksamid - kõik on üles ehitatud meie teadmiste baasil. Keeled, oskus arutleda, poliitika - kõik see tekitab teadmistepagasi, mis ainult meile kuulub. Inimesed saavad omavahel suhelda ja avaldada arvamust just oma teadmistele toetudes.

Pole ju riigil midagi teha kodanikuga, kes ei suuda otsustada, kas valitsuse vastuvõetud seadusemuudatus on hea või halb, kui see juhuslikult tema töövaldkonda ei kuulu. Majandusteadlased tegelevad ju vaid majandusega, neid ei huvita sotsiaalprobleemid vähemalt senikaua, kuni need ennast ei puuduta.

Samas on aga mõnele ehitajale raske selgeks teha, miks teda igal aastal mingi haiguse vastu vaktsineeritakse. Millest aga vaktsiin koosneb? Sellest pole ehitajatega mõtet rääkidagi, kui neil on minul-on-vaja-teada-vaid-seda-et-maja-koosneb-tellistest-suhtumine.

Õpilased, kes on kõik kooliaastad heade tulemuste nimel pingutanud, jõuavad elus kaugele. Nende teadmistepagas on suur ja see tõstab neid teistest ettepoole. Teadmisi ja oskusi on alati väärtustatud ka siis, kui need pole otseselt oma töös vajalikud.

Järgmine kord, kallid kaasõpilased, kui teil tuleb mõttesse, miks te füüsikatunnis istute ja neid valemeid pähe ajate, mõelge sellele, et kunagi võivad need teil edasises elus kasulikuks osutuda, selleks ei pea te veel Einsteinid olema.