Spikerdades ülikooli auditooriumisse scrappima

Esmalt küsigem endilt: kas me tahame saada suurt palka? Loomulikult tahame. Üldsuseni on jõudnud teadmine, et oskustöölised saavad rohkem palka kui kõrgharidusega töötajad. Näiteks saab kõrgharidusega lasteaia kasvataja keskmiselt palka umbes 6000 krooni kuus. Samal ajal saab kutseharidusega ehitaja Eestiski palka üle 10 000. krooni. Irooniline tõsiasi on, et ka suvevaheajal tööd tegev ilma igasuguse hariduseta noormees pistab samas suurusjärgus summa taskusse.

Siin tekib muidugi väike probleem. Kui noor kutsekoolis õppija saab suvisel praktikal sellise summa taskusse, võib ta mõelda, et miks siis üldse seda haridust vaja on kui juba praegu sellise raha kätte saab ning jätab kooli pooleli, mõtlemata, mida tulevik tuua võib. Mõni gümnaasiumis õppiv noormees võib samuti tutvuste kaudu hea tööotsa peale sattuda, kuid nii suurem hulk noormehi kui enamik tüdrukuid saab juba selles etapis tunda oma väärtusetust tööturul.

Ülikooli lõpetanud lähevad kutsekooli

Teine argument kutsehariduse kasuks: Eesti riik vajab hädasti lihttöö tegijad. Möödunud kümnendil alguse saanud välismaale tööle minemise buum on küll lõppemas, kuid siiski on veel suur osa oskustöölistest välismaal rikastumas, samal ajal vaevleb kodumaa tööjõupuuduses. Seetõttu on ka Eesti riik hakanud kutseõppeasutusi populaarsemaks muutma.

Peab ütlema, et see on mõningal määral õnnestunudki, sest mõned ülikooli lõpetanud noored lähevad veel kutsekooli omale konkreetset ametit omandama. Toimub ka vastupidist: noor, kes on valinud kutsekooli, saab pärast õpinguid asuda kohe ametisse ning ühtlasi õppida ülikoolis (nt avatud ülikoolid, kaugõpe). Pärast ülikooli lõppu on tal olemas kaks: nii mitmekülgsed üldteadmised kui konkreetne töökogemus. Kui tööandjal on valida kahe kõrgelt haritud nooruki vahel, kellest ühel on taskus ka kutseharidus, siis loogiline, et ametisse võetakse kogemustega nooruk.

Spikerdades ülikooli auditooriumisse

Ise gümnaasiumis õppivatena tunneme muret ka ülikooli käekäigu pärast. Praeguse seisuga on ülikoolid õpilaste kätte lämbumas ja muutunud rohkem kohaks, kus päeval saab auditooriumis läpakaga msnis ja orkutis käia, sest ruumis on üks õpetaja ja kuni sada pealkuulajat.

Kadunud on individuaalne lähenemine, kadunud on õpihuvi, sest noored lähevad lihtsalt sinna kuhu ühiskond neid suunab: pärast põhikooli gümnaasiumisse spikerdama ja pärast edukat spikerdamist ülikooliauditooriumisse lebotama. Tahame, et vähemalt ülikool oleks koht, kus õpivad need, kes on selleks suutelised ja kes on täiesti teadlikud oma tulevikuplaanidest.

Lõpetuseks peab saama öeldud, et igaüks peab siiski leidma oma. Ideaalne tee oleks minna kutsekeskkooli, omandada sealt kvaliteetne kutse ja keskkooliharidus, teha riigieksamid ning minna siis ülikooli. Nii oleks olemas kõik vajalik tööalaseks läbilöögiks. See tee, nagu kõik ideaalsed teed, on ka kõige raskem tee.